Miks on Eesti ehitus ajale jalgu jäänud?

Eesti ehitussektor januneb innovatsiooni järele. Puudulik õpe ja iganenud regulatsioonid ei motiveeri arendajaid ehituses uusi lahendusi ja materjale kasutusele võtma.

Miko Niinemäe
Elukondliku kinnisvara arendusettevõtte Arco Vara juht

Eesti on IT riik ja start-up maa. Olgu, et ka selle kuvandi hoidmisel tuleb näha vaeva, siis üldiselt on siin ka rahvusvahelises vaates üsna kindel üksmeel olemas. Pigem olemegi harjunud Eestist mõtlema kui väikesest ent nutikast riigist, peaaegu Põhjamaast, kus tööstus ja ettevõtlus liigub progressi kursil.

On aga üks oluline majandusharu, mis uuenduslike lahenduste poolest sammu pidada ei jaksa. See on ehitusvaldkond. Arendajana ja inimesena, kes tahab ka ise elada võimalikult väikese jalajäljega energiasäästlikus kodus, oleks mul suur soov kasutada meie objektidel taaskasutatud materjale ja uusi ehitustehnoloogiad, ainult et meie ehitusinseneridel pole selle kohta teadmisi. Ja ma ei näe siin erilist vahet, millal on inimene ülikoolis käinud. Ka noored, kes peaks tulema kaasaegse haridusega, ei oska innovatsiooni võimalusi ehituses näha ning kasutada. Magistriõppe lõpetanud insener on tööturul hinnatud ekspert, tavaliselt õpingute kõrvalt juba ka töökogemusega. Mis tähendab, et tal on olemas teatavad põhioskused, aga mina tahan tööandjana midagi enamat. Kõrgharidusega, magistrikraadiga, oma eriala õppinud inimene ei peaks tulema ettevõttesse enam kui ise õpipoiss, vaid tooma kaasa oma lisandväärtuse ehk kõige uuemad teadmised ja oskused. Mulle paistab, et praegu seda veel meie ülikoolidest ehitussektorisse ei tule.

Ma ise lõpetasin ülikooli samuti inseneeria valdkonnas ja sugugi mitte ammu – 5 aastat tagasi. Õppisin nii bakalaureuse- kui magistriõppes tootearendust ja tootmistehnikat. Väga suur osa õppekavast hõlmasid reaalained nagu füüsika, kõrgem matemaatika, lineaaralgebra. Kõike seda on kinnisvaraarenduses vaja. Ainult, et võin käsi südamel kinnitada, ise pole ma pärast ülikooli neid arvutuskäike ja lahendusi kordagi teinud, selle töö jaoks on juba ammu arvutiprogrammid. Minu hea tuttav õppis sama eriala Kopehaagenis Taani tehnikaülikoolis, ainult, et õppekava nimi oli “Tootearendus ja innovatsioontehnika”. Mistõttu sai tema küll samuti matemaatikat ja füüsikat, aga selle kõrval oli neil näiteks eraldi õppena 3D printimine. Meil õnnestus seda näha ja kasutada väga vähe. Täiesti võimalik, et praeguseks on lugu juba parem.

Kui me räägime ehitusmaterjalidest, siis me õppisime tundma terast, betooni, puitu. Tänaseks on aga olemas näiteks plastkomposiidid, teised uued materjalid, materjalide taaskasutus ja ringmajandus. Eesti ülikoolides on küll olemas ehitusalased erialad, kuid sageli keskendutakse pigem traditsioonilistele ehitusviisidele ja materjalidele ning innovatsiooniõppele ei pöörata praegu veel piisavalt tähelepanu.

Otseselt pole ka survet. Kui mina arendajana täna vaatan, et asendaks kipsseina ümbertöödeldud tetrapakkidest seinaga või kasutaks ainult ümbertöödeldud klaasi, siis ma ei võida hoonele pandud teistes nõuetes. Ma ei saa sellevõrra eelist kasutada teist küttelahendust või loobuda päikesepaneelidest. Kuna taaskasutatavad materjalid on praegu veel kallimad, siis selleks, et kinnisvaraarendus saaks hakata liikuma ressursisäästlikumal suunal, oleks mõistlik tekitada regulatsioonis paindlikkust. Ainult energiaklass ei näita hoone jalajälge. Kui räägime soojuskao vähendamisest, siis mida see tähendab – teeme soojustuse paksemaks? Aga soojustus on peamiselt naftasaadus!

Või võtame haljastusele pandud nõuded. Praegu veel ei loeta Eestis haljastuse osaks vertikaalset ja konteinerhaljastust. Arvesse läheb ainult maapealne roheala. Nii pole arendajal erilist motivatsiooni teha teistmoodi. Samal ajal Milanos kõrghooned, mis on eri korrustel ja tasanditel haljastatud. Ka sellises aias saab toimuda fotosüntees ja CO2 sidumine. Tegelikult võiks haljastuse osakaalust arvestada nii murupinda, lillekaste kui ka säilitatud puid.

Eestis ei uuendata ehitusalast dokumentatsiooni väga tihti. Mõistetav on ka see, et halli ala ei taha keegi, kuid õigusraamistiku sees võiks paindlikkust olla rohkem. Et arendaja oleks linnaplaneerimises rohkem koostööpartner. Jäigalt regulatsioonide juurde jäädes võib tekkida olukord, kus omavalitsus nõuab elurajooni juurde topeltlaiuses jalgrattateed, et oleks ikka roheline mõtteviis. Samal ajal palub omavalitsus vältida asfaldist tingitud “soojasaarte” teket. Ehk võinuks arendajale panna alguses hoopis ülesandeks teha uuring, kui suur sealkandis jalgrattaliiklus tegelikult on. Võib-olla piisab siiski traditsioonilisest 3,5 meetrisest kergliiklusteest, sest 7 meetrit lai asfalttee pole kuidagi “roheline”.

Selleks, et linnaplaneerimises ja ehituses tekiks innovaatiline mõtteviis, vaatan ma jälle hariduse poole. Kahtlemata asi paraneb, aga praegu on areng aeglasevõitu. Innovatsiooniga seotud erialade õpe peaks olema väga hästi rahastatud ja kõrge mainega, nii koguneks sinna kõige helgemad pead. Kindlasti aitaks kaasa korralikud stipendiumid, hea koostöö teiste ülikoolide ja ka ettevõtetega.

Kokkuvõttes on Eesti ehitusvaldkonnal suur potentsiaal muutuda innovatiivsemaks ja keskkonnasäästlikumaks, kuid selleks on vaja muuta suhtumist nii ülikoolide õppekavades kui ka seadusandluses. Uute materjalide ja tehnoloogiate kasutuselevõtt ehituses on vajalik mitte ainult keskkonna seisukohast, vaid ka majanduslikust vaatenurgast, kuna säästlikud lahendused on pikas perspektiivis tulusamad ja konkurentsivõimelisemad.